PaleoAgTech

Blue Dulce

Ideaalne viinamarjasort algajatele. Põõsa tüvi on väga vastupidav ja elab üle ka kõige külmemad temperatuurid. Sinised viljad on tugeva nahaga ja need sobivad veini ja mahla tegemiseks väga hästi. Taim on ka väga vastupidav erinevatele taime haigustele. Oleme seda sorti kasvatanud juba ligi kuus aastat ja pole meid veel kordagi alt vedanud, nii saagi kui ka kasvudega.

Kasvatamine

Taime hakkab vilja kandma peale kahte aastat. Pidage silmas, et taime kasve tuleks lõigata veebruari ja märtsi vahel. Lõigatud kasvud võib tuua tuppa ja panna taimepotti, sest nendest on võimalik saada uued taimed. Taim ei vaja suurt hooldamist, kuid võimalikult suure saagi jaoks on soovitatav teda mitte lasta ära metsistuda.

Zilga

Tegemist on vastupidava sinise viinamarjasordiga, mis sobib hästi kasvatamiseks Eesti kliimas. Erinevalt soojust armastavatest sortidest talub Zilga hästi külma ning kasvab edukalt ka avamaal. Marjad on tumesinised kuni lillakad, magushapu maitsega ning sisaldavad seemneid. Tegemist on hea sordiga nii algajale kui ka kogenud kasvatajale. Sobib hästi punase veini, mahla, moosi ning värskelt söömiseks.

Kasvatamine

Taim hakkab tavaliselt vilja kandma 2–3 aasta jooksul pärast istutamist. Viinapuud tuleks igal aastal tagasi lõigata, et tagada hea saagikus ja taime tervis. Zilga on haigustele üsna vastupidav, kuid taime tuleks siiski regulaarselt kontrollida kahjurite ja võimalike haiguste suhtes. Lehetäide ennetamiseks võib kasutada rohelise seebi lahust. Taime vastupanuvõime tugevdamiseks võib kasutada aspiriini lahust (1 tablett 10 liitri vee kohta) või paju koorest valmistatud leotist.

Jubileinaja Novgoroda

Tegemist on varajase valmimisajaga rohelise viinamarjasordiga, mis sobib hästi kasvatamiseks Eesti kliimas. Novgoroda annab keskmise kuni suure saagi ning marjad on helekollased kuni rohekad, mahlased ja meeldivalt magusa maitsega. Viljad sisaldavad seemneid ning sobivad hästi nii värskelt söömiseks kui ka erinevate toodete valmistamiseks. Tegemist on hea sordiga nii algajale kui ka kogenud kasvatajale. Sobib hästi valge veini, viinamarjamahla ning värskelt söömiseks.

Kasvatamine

Taim hakkab tavaliselt vilja kandma 2–3 aasta jooksul pärast istutamist. Parima saagi saamiseks tuleks viinapuud igal aastal tagasi lõigata, et taim püsiks tugev ja hästi hooldatud. Novgoroda eelistab päikeselist kasvukohta ning hea drenaažiga viljakat mulda. Kuigi sort on külmakindel, tuleks taime regulaarselt jälgida võimalike kahjurite ja haiguste suhtes. Lehetäide ennetamiseks võib kasutada rohelise seebi lahust ning taime vastupanuvõime suurendamiseks aspiriini lahust (1 tablett 10 liitri vee kohta) või paju koorest valmistatud leotist.

Veini valmistamine

Marjad korjatakse tavaliselt septembri keskpaigas, kui nende suhkrusisaldus on saavutanud maksimumi, kuid enne, kui viljad hakkavad üleküpsema. Pärast korjamist tuleb marjad õrnalt purustada, vältides seemnete vigastamist, sest purustatud seemned annavad veinile ebameeldiva mõrkja maitse. Seejärel eemaldatakse purustatud massist varred.

Enne töö alustamist tuleb veenduda, et kõik kasutatavad anumad ja töövahendid on põhjalikult puhastatud ja desinfitseeritud. Selleks võib kasutada keedetud vett või meresoolaga pesemist. Meie veinide valmistamisel väldime sulfitite ja teiste kunstlike lisaainete kasutamist, sest usume, et kvaliteetne viinamari ja hoolikalt juhitud käärimisprotsess võimaldavad valmistada puhta ning naturaalse veini ilma liigsete lisanditeta.

Esmane käärimine

Purustatud viinamarjamass jäetakse avatud anumasse käärima 3–4 päevaks. Selle aja jooksul eraldub viinamarjakestadest värvus ning looduslikud pärmseened saavad hapniku abil paljuneda ja käärimisprotsessi käivitada.

Kui mahl on saanud piisava värvi ja maitse, pressitakse see viinamarjamassist välja. Kõige parem on kasutada mahlapressi, kuid vajadusel sobib ka peen sõel. Pressimisel tuleb olla ettevaatlik, et seemneid mitte purustada.

Sekundaarne käärimine

Pressitud mahl valatakse steriilsesse õhulukuga käärimisnõusse, kus algab alkoholi teke. Paleo AgTech eelistab kasutada looduslikku käärimist ilma kunstlike lisanditeta, kasutades viinamarjade pinnal looduslikult esinevaid pärmseeni.

Kui käärimine iseenesest ei alga, võib lisada mõned rosinad või kasutada spetsiaalset veinipärmi, mida on võimalik osta enamikust aiandus- ja toidukauplustest.

Veini maitse pehmendamiseks võib lisada umbes 1 ml munavalget iga 3 liitri veini kohta. Munavalge seob veinis olevaid ühendeid ning aitab muuta joogi selgemaks ja mahedamaks.

Sekundaarne käärimine kestab tavaliselt 2–3 nädalat. Pärast käärimise lõppu sifoonitakse vein ettevaatlikult pärmisette pealt puhtasse steriilsesse anumasse.

Selitamine ja villimine

Kuigi vein on selleks hetkeks juba joodav, soovitatakse seda järgmiste kuude jooksul veel 2–3 korda ümber villida. Umbes iga kahe kuu järel tehtud ümbervillimine eemaldab sette ning muudab veini selgemaks. Kui vein on piisavalt puhas, võib selle villida tumedatesse pudelitesse ning sulgeda õhukindlalt laagerdumiseks.

Kasulikud nõuanded

Kui vein omandab hapu äädikalõhna, on tõenäoliselt õhulukk lekkinud ning vein on muutunud veiniäädikaks.

Kui käärimise ajal häirivad teid veinikärbsed, asetage käärimisnõu kõrvale klaas, kuhu on valatud veidi veiniäädikat ja lisatud paar tilka nõudepesuvahendit. Kärbsed lendavad lõhna peale ning upuvad vedelikku.

Tanniinide vähendamiseks võib valmis veini enne villimist hoida paar päeva umbes +4 °C juures. Madal temperatuur aitab sooladel ja muudel osakestel põhja settida, mille järel saab puhta veini sifooniga teise steriilsesse anumasse ümber villida.

Viinamarjataime sidumine, lõikamine ja hooldamine

Korralik hooldamine tagab terve taime, parema saagikuse ning kvaliteetsemad viinamarjad. Viinapuu vajab igal aastal sidumist, lõikamist ja regulaarset jälgimist, et taim ei metsistuks ning saaks piisavalt valgust ja õhku.

Taime sidumine

Kasvavad võrsed tuleks siduda toestuse või traadi külge pehme sidumismaterjaliga. Sidumine hoiab oksad püsti, parandab õhuringlust ning vähendab haiguste tekke ohtu. Samuti aitab see viinamarjakobaratel saada rohkem päikesevalgust.

Lõikamine

Põhiline lõikamine toimub talve lõpus või varakevadel, enne mahlajooksu algust. Eemaldada tuleks kuivanud, kahjustunud ja liigsed võrsed, jättes alles tugevamad oksad järgmise aasta saagi jaoks. Suve jooksul võib eemaldada liigseid külgvõrseid ja lehti, mis varjavad kobaraid.

Hooldamine

Viinapuu eelistab päikeselist kasvukohta ning hea drenaažiga mulda. Pikemate põuaperioodide ajal tuleks taime kasta, kuid vältida liigset niiskust. Kevadel võib lisada komposti või tasakaalustatud väetist, et toetada kasvu ja viljade arengut.

Haiguste ennetamine

Taime tuleks regulaarselt kontrollida lehetäide, jahukaste ja teiste haiguste suhtes. Lehetäide vastu võib kasutada rohelise seebi lahust ning taime vastupanuvõime tugevdamiseks aspiriini lahust (1 tablett 10 liitri vee kohta) või paju koorest valmistatud leotist. Hea õhuringlus ja regulaarne lõikamine aitavad ennetada enamiku seenhaiguste levikut.

Veini serveerimine ja kvaliteedi hindamine

Veini nautimine algab juba enne esimest lonksu. Õige serveerimistemperatuur, klaas ja tähelepanelik vaatlus aitavad avastada veini iseloomu ning kvaliteeti. Enne maitsmist tasub hinnata veini välimust, lõhna ja käitumist klaasis.

Värvus

Veini värvus annab aimu selle vanusest ja valmistamisviisist. Noored valged veinid on tavaliselt helekollased või roheka varjundiga, vananedes muutuvad need kuldsemaks. Punased veinid on noorena rubiinpunased või lillakad ning muutuvad aja jooksul telliskivipunaseks või pruunikamaks.

Lõhn

Keeruta veini õrnalt klaasis, et aroomid avaneksid. Kvaliteetsest veinist võib leida marjade, puuviljade, lillede, ürtide, mee või tammevaadi aroome. Kui vein lõhnab äädika, hallituse või märja papi järele, võib tegemist olla riknenud veiniga.

Veinipisarad

Pärast klaasi keerutamist tekivad klaasi siseküljele nn veinipisarad ehk "jalad". Need annavad aimu veini alkoholisisaldusest ja viskoossusest. Aeglaselt alla voolavad pisarad viitavad tavaliselt kõrgemale alkoholi- või suhkrusisaldusele, kuid ei näita otseselt veini kvaliteeti.

Kristallid

Mõnikord võib pudeli põhjas või korgi juures näha väikeseid kristalle. Need on viinhappekristallid, mida nimetatakse ka veiniteemantideks. Tegemist on täiesti loomuliku nähtusega, eriti naturaalselt valmistatud veinides, ning need ei tähenda, et vein oleks riknenud.

Maitse

Võta väike lonks ja lase veinil liikuda üle kogu keele. Hea vein on tasakaalus – happesus, magusus, tanniinid ja alkohol moodustavad ühtse terviku. Pärast allaneelamist või välja sülitamist peaks maitse püsima suus veel mõnda aega.

Serveerimistemperatuur

Valgeid veine soovitatakse serveerida temperatuuril 8–12 °C, roosasid veine 10–12 °C ning punaseid veine 15–18 °C. Liiga külm vein varjab aroome, liiga soe vein muudab alkoholi domineerivaks.

Klaasi valik

Veini soovitatakse serveerida läbipaistvast õhukesest klaasist. Suurema kausiga klaasid võimaldavad punasel veinil paremini hingata, kitsama avaga klaasid sobivad hästi valgetele veinidele, aidates säilitada nende värskust ja aroome.